Uus tore teenus: Kuiv-matkatoitudel baseeruv isetegevuslik lõunasöök looduses

Kujuta nüüd ette, et oled seminarijärgselt oma seltskonnaga looduses meelt lahutamas ning sulnis söögiaeg jõuab kätte. Selle asemel, et õigeks ajaks staapi tagasi kiirustada, võib ju lõunasöögi hoopistükkis looduses valmistada. Mul on olemas hulk erinevaid matkapliite, söögiriistasid, õpetlikku juttu ning dehüdreeritud matkasööke (Tactical FoodpackAdventure FoodReal Turmat),  millest saame üheskoos erinevaid matkapliite kasutades maitsvad ja toekad lõunaroad valmistada. Grupi suurus kuni 30 inimest.

Küsimuste ja huvi korral võta lahkelt ühendust:

Väino Laisaar
laisaar@villis.ee
5056777

Tarmo Vaksalijahi träkk

Tere, hääd seiklejad!

Tarmo saatis oma Vaksalijahi träki kõigile vaatamiseks. Saate soovi korral enda läbitud teega võrrelda.

Kämbi-hooaeg avatud!

Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.

Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…

Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.

Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade  laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.

Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!

 

Seiklusteni!

IMG_8395

IMG_8379

IMG_8402

IMG_8400

IMG_8405

IMG_8409

IMG_8383

IMG_8423

IMG_8432

IMG_8421

IMG_8429

Üks äge tee

Fotor_150497751306171

Ühel hetkel olin Vaidas. Sõitsin läbi asula Tallinna poole, kuni jõudsin tehnopargi-eelsele ristmikule. Vasakule keerates oleks välja jõudnud igavale Tallinn-Tartu maanteele, paremale viis aga kitsas ning paljude paikamislappidega põnev asfalttee. Ja ega seal rohkem mõelda polnudki. Panin suuna sisse ning keerasin paremale. Tupiku märki polnud kusagil näha – järelikult kuhugi ikka saab…

Sõitsin mööda kitsukest teed metsatuka vahele. Rada muutus järjest väiksemaks ning loodus tõmbas end mu ümber koomale. Tee äärde jäid mõned harvad majad, siis taas tükike tühjust ning kollane märk, mis hoiatas teel jooksvate laste eest. „Oo, kohe tuleb mingi asula“, rõõmustasin mina. Asulat aga ei tulnud. Selle asemel laiutasid tee ääres paar majakest ning kui nendest mööda sain, võttis taas loodus üle. Mõne aja pärast leidsin end järjekordselt ristmikult. Valisin kolmest võimalikust ainsa asfaltkattega tee ning uhasin edasi. 90-kraadi vasakule, siis taas 90-kraadi paremale ning sama asi uuesti, kuni mingist veidralt müstilisest rabalaadsest põllust mööda sain. Veidi maad eemal paistsid järgmised majad ning nende järel kõikehõlmav loodus. Siis sai ka asfalt osta.

Mõned kilomeetrid hiljem (umbes 9 km Vaidast) jõudsin mööda kruusakat välja veidi kummalisse kohta. Teelahkmel seisis suur hoonete kompleks, mille ees neli kämpingukolmnurka ning haagisuvila, keskel spordiväljak. Maja kõrval aga T-kujuline ristmik, mille igasse suunda viis täpselt ühesugune tee. Ei ühtegi suunaviita. Pidasin maja kõrval kinni ning pistsin pea avatud töökoja uksest sisse – „Halloooo!“

Teise hõike peale ilmus töökoja tagumisest nurgast nähtavale noor rõõmsameelne naine. Jalutas läbi pika töökoja minu poole ning uuris, kuidas aidata saab. Küsisin, kuhu lahknevad teed viivad. Vasak pidi viima otsemat teed Arukülla, aga vahel olla kilomeetrine lõik, kust ei pruugi läbi saada. Keelumärk ees ja puha… Paremale viiv tee pidi kolme kilomeetri pärast ristuma Perila ja Vaida vahelise maanteega. Valisin selle ning sõitsin Peningi ja Kulli kaudu Lagedile ja sealt koju.

Sellele väikesele ning veidi müstilisele teele mõeldes veab praegugi veel näo naerule. Tegelikult on jube äge, et siinsamas, kodu juures, on selliseid avastamata teid, mis autoga hulkuja meeli mõnuga liigutavad.

Ma ei pannud selle kirja juurde meelega seal tehtud pilte. Milleks… Sellega rikun vaid teie avastamisrõõmu. Kaasas olev pilt on aga tehtud samal päeval Kivikuninga lähistel. Sealne territoorium on täis erikuradipõnevaid radu, mida tavaautost veidi kõrgema autoga avastama sõita. Oosom!

Üks hää temaatiline lugu ka:

Igapäevased siseriiklikud autoseiklused

Elu näidanud, et seiklusvõimekusega auto muudab ka minus midagi ning käivitab väikese seikluspisiku juba siis, kui sellesse esimest korda sisse istun. Käivitab ja enam lahti ei lase… mõtted seiklevad järgneval päeval ees ootavatel põnevatel radadel ka siis, kui auto maja ees seisab ning ise voodis meeleheitlikult uinuda püüad. Ma ei pea siinjuures silmas igapäevaseid linnas-uhamisi, vaid näiteks nädalavahetusi, kui kuhugi justkui kiiret pole, lubades juba sadu kordi sõidetud teede asemel ette võtta mõne palju põnevama marsruudi.
Elu on ka näidanud, et oma (auto)elu annab mitut moodi palju huvitavamaks teha. Enamasti sõidetakse punktist A punkti B ikkagi enamlevinud trasse mööda, hoides sedasi küll aega kokku, kuid kulutades samas miljoneid närvirakke juba oksendamiseni sõidetud, ent kindla peale koju viivale trassile. Jättes aga mõttetu uhamise arvelt külastamata kodumaa põnevad paigad, külad, asulad, metsarajad ja lummavad teed.

Samuti on elu näidanud, ning tõestab iga järgneva reisi ja trassilt maha keeramisega, et kõik põnevad kohad jäävad suurest trassist eemale ja kuhugi nurga taha. Jah, ma tean, et pealehakkamine on igasuguse seikluse kõige raskemini teostatav osa, ent uskuge mind – see läheb iga järgneva korraga järjest lihtsamaks.

Siin on paar vihjet, mille abil mina omale uusi põnevaid radu leian…

Asimuudi järgi punkti A või B

Tegevuskava on iseenesest lihtne – vaja on GPS’i, aega ja kõvasti pealehakkamist. Põhimõtteliselt pole vaja teha muud, kui „miinustada“ kaart niivõrd väikseks, et näha on pool riiki ning täpp nimega Tallinn või mis iganes teil selle päeva marsruudi lõpp-punkti tähistab.

No vot, ja siis hakkad minema. Kuskilt keerab tee paremale, kuskilt vasakule, oluline on aga hoida üldist liikumissuunda ning navi ekraanil värelevat noolt finiši suunas. Uskuge mind – meeletult  huvitav… Ja millistele teedele niimoodi satub… Võrratu. Uued kohad kerkivad üksteise järel su teele, üha põnevamad teed keeravad ning viivad kuhugi, hiiglaslikud kolhooside ja sovhooside aegsed ehitised teede ääres massiivsete monument-tondilossidena seismas… Ja siis sina keset seda uut Eestist, mille olemasolust sul tõenäoliselt aimugi polnud, sees see mõnus kerge eksimistunde värelus, mis meeled erksana hoiab.

Raudteega paralleelselt

Selleks sobivad kõige paremini teede-atlased või siis paberkaardid. Navi-mööda on neid väikseid teid enamasti keeruline taga ajada. Siinjuures olgu öeldud, et ma ei pea hetkel silmas neid väikseid hooldusradu, mis raudteega paralleelselt jooksevad vaid neid teid, mis raudteega aegajalt kokku saavad ning koos valitud sihtpunkti poole looklevad. Selge see, et päris üks-ühele pole seda võimalik sõita, ent põnevatele radadele suunab ka see rajavalik. Eestis on meeletu kogus arhitektuuriliselt põnevaid raudteejaamu ning kõrvalhooneid. Paraku on aga mõned neist väga käest lastud ning lagunevad – kadudes mõne aja pärast sootuks. Seega, viimane aeg…

Kõige otsem tee üldse

Ka selle seikluse tarbeks sobivad teede-atlased ning paberkaardid. Mida täpsemad, seda paremad. Kasuks tuleb ka kaassõitja, kes õigel rajal silma peal hoiab.

Väljakutse on iseenesest lihtne – sõita punktist A punkti B kõige otsemat ja huvitavamat teed mööda. Näiteks saab Võhmast Tallinnasse sõita nii, et suure maanteega puutud kokku vaid mõne kilomeetri ulatuses Türi linnas ning seejärel pistad autonina taas maateele lennujaama juures. Ülejäänud rada kulgeb mööda väikseid asfalt- ja kruusateid. Üüratult põnev.

Viimase otsetulemisega saime hakkama mõned nädalad tagasi. Selle asemel, et Kõost otse Tallinnasse sõita, uhasime Emumäele ning peale sealsete vaatamisväärsuste ja vaatetorniga tutvumist võtsime suuna pealinna poole. Taas otsisime kaardilt välja kõige otsema tee ning kukkusime kütma. Ka sellel korral jäi teele palju huvitavat ning mis siin salata, ka teed ise olid erakordselt ägedad. Aravete ümbruses kattus meie valitud rada mõnede kilomeetrite ulatuses juba eelnevalt jalgsimatkatud RMK matkateega. Äratundmis- ja avastamisrõõmu oli palju. Hea kvaliteediga kruusateed tegid sõitmise vaid põnevamaks. Nii me seal siis uhasime ning nautisime päikeselist kevadpäeva, kuni ühel hetkel olimegi Tallinna külje all ning pidime Smarteni hiiglasliku logistikakeskuse juurest lõpuks ikkagi Tartu maanteele keerama.

Reisil on hea pereasju arutada

Positiivseid külgi leiab sellisel kolamisel peale uute kohtade avastamise veelgi. Näiteks saavad räägitud paljud teemad, mis muidu pereringis rääkimata on jäänud. Tundmatuses navigeeriv abielupaar võib vahel olla sama tuleohtlik, kui kanuumatkale sattunud kooslus jne. Üks asi viib teiseni ning lõpuks on ehk kõik hinges kraapiv välja öeldud ning selgeks räägitud. Ja kui kraagelda pole vaja, tõusevad päevakorda teised põnevad teemad, mille peale tavaelurutiinis teinekord ei tulegi. Lisaks sellele arenevad navigeerimis- ja kaardilugemisoskused, mis ei jookse kunagi mööda külge alla. Samuti õpid paremini tundma ka oma sõidukit.

Igatahes on lõpptulemus igati huvitav, suurepärane ja silmi avav nii uute kohtade kui ka teineteise tundmaõppimise ning mõistmise poolest.

Vot ja nüüd ei olegi muud, kui tuleb end tuleval nädalavahetusel kokku võtta ning üks pakutud võimalustest läbi proovida ja vaadata, kuhu selle päeva rajad välja viivad ning mida huvitavat teele jääb. Päriselt ära eksida pole siin nii kui nii eriti kuhugi ning eks ole väike seiklus sellessegi juba eos sisse kirjutatud. Seega, auto käima, pere või sõbrad peale ning seiklusi ja lahedaid mälestusi looma, sest täidetud hetk paneb end igatsema, tühjust on raske mäletada.